Elas kord üks Volvo ja tema omanik. Volvo oli kunagi, kui ta esindusest toodi ilusat musta värvi ja tema värvkate läikis valguse käes. Omanik oli laisk ja ei teadnud autode eest hoolitsemise kohta suurt midagi. Ta pesi kogu aeg oma Volvot harjapesulas ja ei vahatanud teda kordagi.
Peale selle oli omanik veel ka suitsetaja ning talle meeldis valgusfoori taga istudes ja üleüldse sõidus olles salongis suitsu tõmmata. Selleks ajaks kui auto soetamise hetkest olid möödunud mõned kuud, oli sõiduki hele salongilagi juba oma esialgse väljanägemisega võrreldes märksa tuhmim, kui sõiduki ostust sai mööda poolteist aastat oli salongilagi juba tumehalliks tõmbunud.
Selle aja jooksul, mil omanik Volvot ei vahatanud ning ta harjapesulas värvkattelt värvi maha nühkimas käis oli Volvo värvkate tõmbunud täitsa triibuliseks ning kuna omanik ei suvatsenud parkimiskohta väga hoolikalt valida, juhtus üsna sageli, et Volvo pargiti otse päikse kätte ja kuna tal polnud UV-filtriga varustatud vaha, siis üsna varsti tõmbus Volvo must värvkatte tuhmiks.
Jõuluperioodil sisseostusaginas jäi omanik, olles teel ostukeskusse, tihedas liikluses jalgu peateel liikunud Mazdale, kelle juht ei suutnud libeda tõttu kokkupõrget vältida, aga kuna mõlemad sõidukid liikusid ummiku tõttu väga aeglaselt, siis sai Volvo ainult külje pealt kergelt mõlkida.
Volvo omanikule meenus õnnetuskohal, et tema sõber oli rääkinud talle Järve-Keskuse maaaluses parklas asuvast Autoplusi autoilukeskusest ja ta otsustas Volvoga kohe peale kindlustusdokumentide vormistamist sinna sõita.
Autoplusis eemaldati Volvo küljelt mõlgid, poleeriti värvkate ning salongile teostati keemiline puhastus ja omaniku soovil nahahooldus ( nahksisu ilmutas kulumise märke) ja sõidukile värvkattele pandi värvkattekaitse. Peale iluravi Autoplusis läikis Volvo värvkate uuesti, salongilagi muutus uuesti heledaks, salongi nahksisu nägi välja värskem ja kulumise märgid olid kadunud. Volvo oli jõuludeks saanud uue olemise nii seest kui väljast.
Tule Sinagi meile ja tee oma auto meie juures korda!
